Les parallèles entre l’œuvre d’Albert Camus et l’œuvre de Priit Pärn

Résumé Fr En Et

Ma recherche vise à établir des parallèles entre la filmographie de Priit Pärn et la pensée existentialiste de Camus. L’un des leitmotivs des films de Pärn est la prévalence de systèmes totalitaires grotesques, où la situation qui prévaut est presque identique à celle dans laquelle l’homme absurde découvrirait l’absurde. Bien que de nombreux personnages de Pärn ressemblent à l’homme absurde, ou en l’occurrence à des hommes, ils ne parviennent à se libérer définitivement de la routine rigide que dans un seul des films. Cependant, aucun des personnages ne reconnaît l’absurdité du système qui l’entoure. Caractéristique du style de Pärn, l’approche non restrictive de la réalité s’aligne sur les réticences de Camus à l’égard de l’état d’esprit qui traite les humains et tout le reste comme s’ils avaient une place et un but précis dans le monde.Les films de Priit Pärn présentent de nombreuses similitudes avec l’existentialisme d’Albert Camus, même si leur comparaison révèle que si Camus se concentre sur la manière d’interpréter et d’embrasser l’absurde, les films de Pärn se concentrent sur l’absurde et sur les systèmes absurdes eux-mêmes, ainsi que sur la description des fardeaux qu’ils entraînent. En outre, la situation oppressive des personnages persiste souvent dans les films de Pärn. En revanche, Camus termine son essai en affirmant que même dans un monde accablé par l’absurde, il est possible d’être heureux.

My research looks for parallels between the filmography of Priit Pärn and Camus’ existentialist thought. One of the leitmotifs of Pärn’s films is the prevalence of preposterous totalitarian systems, where the prevailing situation is nearly identical to one in which the absurd man would discover the absurd. Though many of Pärn’s characters are similar to the absurd man, or in this case men, in only one of the films are they able to free themselves conclusively from the rigid routine. However, none of the characters recognise the absurdity of the system around them. Distinctive to Pärn’s style, the unrestricted approach to reality aligns with Camus’ reticence about the mindset that treats humans and everything else as if they had a definite place and purpose in the world.The films of Priit Pärn have many similarities with Albert Camus’ existentialism, although juxtaposing them reveals that while Camus concentrates on how to interpret and embrace the absurd, Pärn’s films focus on the absurd and on absurd systems themselves, along with description of the burdens they bring about. Additionally, the oppressive plight of the characters often persists in Pärn’s films. In contrast, Camus ends his essay, stating that even in a world burdened by the absurd, one can be happy.

Antud uurimistöös uuriti Albert Camus’ teose „Sisyphose müüt: essee absurdist“ põhjal eksistentsialismi avaldumist ühe Eesti rahvusvaheliselt tunnustatuima joonisfilmirežissöör Priit Pärna filmides. Lähilugemise meetodil vastati uurimisküsimusele, millised eksistentsialistlikud jooned esinevad Priit Pärna filmides ja kuidas need sarnanevad või erinevad Albert Camus’ seisukohtadest samadel eksistentsialistlikel teemadel.Erinevaid Camus’ eksistentsialismiga sarnanevaid mõttekäike esineb Priit Pärna filmides läbivalt. Pärna filmides on läbivad totalitaarsed süsteemid (nt filmides „Hotell E“ ja„Eine murul“), neis valitsevad olukorrad on ligilähedased oma absurdsuselt hetkega, kus Camus’ absurdi-inimene absurdi avastaks. Pärna filmides esineb palju absurdi-inimese tüüpi tegelasi, aga mitte ükski neist ei teadvusta end ümbritseva süsteemi absurdsust: nende elu möödub kas absurdi-raskustest koormatuna või ka ennast vabastades sarnanetakse absurdi-inimesele ainult tegudes, mitte mõtteviisis. Pärna stiilile iseloomulik vaba reaalsuse käsitlus (nt filmides „...ja teeb trikke“ ja „Aeg maha“) ühtib Camus’ vastumeelsusega reaalsuse ühese ja ainuõige tõlgendamise osas, mille järgi on inimesel ja kõigel muul maailmas oma kindel koht, roll ja eesmärk.Camus’ga võrreldes keskenduvad Pärna filmid enam absurdi ja absurdsete süsteemide kirjeldamisele, kui pakuvad välja mõtteviisi, kuidas absurdi mõtestada ja omaks võtta. Samuti jääb enamikes Pärna filmides absurdi põhjustatud rõhuv olukord püsima ja tegelasi koormama, see aga vastandub Camus’le, kes lõpetab oma essee usus, et ka absurdist koormatud maailmas on võimalik olla õnnelik.